Neljapäeval, 18. mail toimus kooli 62. lennu lõpuaktus. Seekordne lend oli pigem väike, 8 lõpetajat. Kõigi kurvastuseks õnnestus mõnel neist nii tähtsaks päevaks haigeks jääda . Kiiret paranemist! Rõõmu teeb aga see, et üsna mitu lõpetajat on otsustanud lisa-aastale jääda ja pillimängu edasi õppida.

Oma tänavuses kõnes lõpetajatele arutles direktor, kas tehisintellekt suudaks asendada pilliõpetajat? Kõne keskel teatas direktor, et sinnani kõlanud kõne on loonud just tehisintellekt, saades kõne koostamiseks päeva iseloomustavaid jutupunkte. See tuli kuulajatele üllatusena, sest jutt oli igati asjakohane ja ei äratanud kordagi kahtlust.
Siin on paar direktori mõtet ja soovi lõpetajatele, mis kõlasid lõpukõnes:
…”Nii nagu tehisintellekt pajatas, on muusika täis emotsioone ja väljendusrikkust. See on see, mis paneb meid naerma ja nutma, kuid kas see masin, kes meid kuulab ja analüüsib, oskab nutta? Vaevalt suudab ta seda täna ning loodetavasti ka mitte tulevikus, nii nagu luust ja lihast inimene”…
…”Me saime seda kõik kogeda paaril viimasel aastal, kui õpetajast tehti masin ja ta pidi robotihäälega läbi ekraani õpetama. Kadusid emotsioonid, kogu muusika ilu, langes õpimotivatsioon ja oskuste tase. Päris õpetaja klassis – teda ei suuda asendada masin. Inimene on sotsiaalne olend ja ta vajab arenemiseks ning elus püsimiseks teist liigikaaslast”…
…”Head lõpetajad! Ma soovin teid tänada koos veedetud aja eest ja seda päris maailmas. Leidke selles „uues maailmas elades“, mis paratamatult meie ellu aina rohkem tungima hakkab, tasakaal päris eluga. Ärge laske endaga manipuleerida. Ma loodan väga, et muusika jääb teid ka tulevikus saatma, olgu selleks siis ülikooli laulukoor, linna puhkpilliorkester, ukulele, kitarri või akordioni saatel laul lõkkeääres või mõni muu vorm koos päris inimestega, päris oskustega, päris maailmas”.

Palju õnne lõpetajatele, suur tänu õpetajatele ja kodustele taustajõududele!

Foto Tiiu Heinsoo